2 Kas on olemas seadusjärgne abieluvararežiim ning kui on, siis mida selles sätestatakse?
2.1. Palun kirjeldage üldpõhimõtteid: Millised kaubad on ühisvara osa? Millised kaubad kuuluvad abikaasade lahusvara hulka?
Niinimetatud vara juurdekasvu taasarveldamine on seadusjärgne abieluvararežiim. Põhimõtteliselt tähendab see varalahusust. Kummagi abikaasa varad ei muutu ühisvaraks (BGB [Saksa tsiviilseadustik] § 1363 lõige 2). Sama kehtib ka pärast abiellumist tehtud soetuste kohta. Siiski jaotatakse võrdselt igasugune abielu jooksul tekkinud abikaasade varade suurenemine, kui abieluvararežiim lõpeb, eelkõige lahutuse või abikaasa surma korral. Üldjuhul ei ole abikaasadel oma vara käsutamisel mingeid piiranguid ja nad ei ole ka vastutavad teise abikaasa võlgade eest (käsutuse piirangute kohta vt punkt 2.4; vastutuse tingimuste kohta vt punkt 2.5).
2.2. Kas vara jagamisel on olemas seadusjärgsed tingimused?
Esineb võlausaldajate kaitse (ümberlükatav) eeldus, mille kohaselt teatud varad kuuluvad ühele abikaasadest. See on asjakohane eelkõige seoses sundtäitmisega (vt punkt 2.6).
2.3. Kas abikaasad peaksid koostama varade nimekirja? Kui jah, siis millal ja kuidas?
Abikaasad ei pea koostama varade nimekirja. Nimekirja koostamine abielu alguses („algsed varad”) muudab aga lihtsamaks abielu jooksul tekkinud juurdekasvu tõendamise (vt punkt 5.3). Kui algsete varade nimekirja ei ole koostatud, kohaldatakse ümberlükatavat eeldust, kusjuures abikaasa lõplik vara tähistab juurdekasvu (BGB § 1377 lõige 3).
2.4. Kes vastutab vara haldamise eest? Kellel on õigus vara käsutada? Kas üks abikaasa võib vara üksi käsutada/hallata või on vajalik teise abikaasa nõusolek (nt. abikaasade kodu käsutamisel)? Millist mõju avaldab nõusoleku puudumine juriidilise tehingu kehtivuse suhtes ning kolmanda osapoole õiguste kaitse suhtes?
Üldiselt on abikaasadel abielu jooksul oma vara vaba käsutamise õigus, kui lepinguga ei ole teisiti kehtestatud.
Oma vara vaba käsutamise vabadus on siiski piiratud järgmiselt:
- 1) Abikaasa ei tohi ilma teise abikaasa loata võtta endale kohustust võõrandada oma vara täielikult. Kohtulahendite kohaselt võib vara, mis kujutab endast 80% käsutusõigust omava abikaasa abieluvarast, käsitleda kui „kogu kinnisasja” (BGB § 1365). Praktikas laienevad need tingimused kinnisasjadele.
- 2) Lisaks võib abikaasa võõrandada majapidamises kasutatavaid esemeid (mille ainuomanik ta on) üksnes teise abikaasa loal (BGB § 1369 ). „Ühine kodu” majapidamises kasutatavate esemete hulka ei kuulu. Eelnevalt viidatud BGB § 1365 tingimusi sellele praktikas tihti siiski kohaldatakse.
Kui teine abikaasa ei ole eelnevalt nõusolekut andnud, siis leping ei jõustu ega omanda õiguslikke tagajärgi enne, kui abikaasa selle heaks kiidab (BGB § 1366 lõige 1). Kui nõusolekut ei saada, siis ei ole lepingu vorminõuded täidetud. Teatud juhtudel võib perekonnakohus anda nõusoleku takistava abikaasa asemel. Kui kolmas osapool nõuab lepingupoolelt nõusoleku esitamist, siis tuleb nõusolekust kolmandat osapoolt teavitada kahe nädala jooksul. Vastasel juhul loetakse, et nõusolekut ei ole antud.
2.5. Kas ühe abikaasa sõlmitud juriidilised tehingud on siduvad ka teisele abikaasale?
Üldiselt on ühe abikaasa poolt võetud kohustused õiguslikult siduvad üksnes tema suhtes. Kui abikaasa võtab kohustuse selleks, et tagada perekonna igapäevaste vajaduste katmine, siis on nende kohustuste tagajärjed siduvad ka teisele abikaasale (BGB § 1357 lõige 1).
2.6. Kes vastutab abielu jooksul tekkinud võlgade eest? Millist vara võivad võlausaldajad oma nõuete katmiseks kasutada?
Abikaasad vastutavad üksnes oma võlgade eest, väljaarvatud juhul, kui teine abikaasa on muutunud nende eest vastutavaks perekonna igapäevaste vajaduste katmisega seotud kohutuste tõttu (vt punkt 2.5). Sõltumatult sellest erijuhtumist, võivad võlausaldajad esitada nõudeid üksnes selle abikaasa, kellega neilon sõlmitud leping või kes vastutab nende eest mingil muul alusel, kinnisvara suhtes (näiteks süüline vastutus).
Omandi ümberlükatav eeldus lihtsustab sundtäitmist (vt punkt 2.2). Eeldatakse, et vallasasjad, mis on ühe või teise abikaasa valduses, kuuluvad võlgnikule (vara arestimine) (BGB § 1362 koostoimes ZPO [tsiviilkohtumenetluse seadustik] § 739). Seda eeldust ei kohaldata sellistele varadele, mis on määratud ühe abikaasa ainukasutusse.