„The information available on this webpage is not up to date because it does not take into account the changes brought by the Franco-German agreement on an elective ‘community of accrued gains’ matrimonial property regime as of 1st May 2013.“

„Les informations disponibles sur ce site ne sont pas à jour, car elles ne prennent pas en compte les changements introduits par l’accord franco-allemand instituant un régime matrimonial optionnel de la participation aux acquêts à partir du 1er mai 2013.“

Brüsseli II bis määruses on sätestatud lahutuse, kohtuliku lahutamise ja abielu tühistamisega seotud menetluste otsese pädevuse reeglid. Määrus ei hõlma vaidlusi, mis on seotud ainult abielu varaliste tagajärgedega. Kohtunikel on kohustus kohaldada Prantsuse kohtute pädevuse kindlaksmääramisel enne riiklikke jurisdiktsioonireegleid kõnealusest määrusest tulenevaid jurisdiktsioonireegleid.

Brüsseli II bis määrus jätab hagejatele võimaluse valida jurisdiktsiooni määramisel kahe põhilise kriteeriumi vahel: alaline elukoht (artikli 3 lõike 1 punkt a) või kodakondsus (artikli 3 lõike 1 punkt b). Sellest tulenevalt saavad hagejad valida seitsme jurisdiktsioonivariandi vahel (kassatsioonikohus, I tsiviilkoda, 24. september 2008, kassatsioonikaebus nr 07-20.248).

Ainult abielu varaliste tagajärgedega seotud vaidluste puhul määratakse rahvusvaheline jurisdiktsioon siseriikliku õiguse jurisdiktsioonireegleid laiendades.

Siseriiklikus õiguses on isiklike asjade üle ainupädevus perekonnakohtul. Pädev kohus on paari elukohajärgne kohus. Kui pooled elavad erinevates kohtades, on pädev perekonnakohtunik alaealiste laste olemasolul nendega alaliselt koos elava abikaasa elukohajärgne kohtunik ning muudel juhtudel selle abikaasa, kes ei esitanud lahutushagi, elukohajärgne perekonnakohtunik (tsiviilmenetluse koodeksi artikkel 1070).

Prantsuse kohtunik on pädev ka juhul, kui üks vaidluse pooltest on Prantsusmaa kodanik (tsiviilkoodeksi artiklid 14 ja 15).

Kõikide hagide, kohtuotsuste ja aktide puhul, mis on esitatud, tehtud ja väljastatud 29. jaanuaril 2019 ja pärast seda, kohaldatakse nõukogu 24. juuni 2016. aasta määrust (EL) nr 2016/1103, sõltumata abielu sõlmimise kuupäevast.

Määruses sätestatakse pädevad asutused järgmiselt.

- Ühe abikaasa surma korral võib abieluvararežiimiga seotud asju lahendada pärimisasjades pädev kohus (artikkel 4).

- Lahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise taotluste korral võib abieluvararežiimiga seotud asju üldjuhul lahendada abielu asjadega seotud vaidlustes pädev kohus.

- Muudel juhtudel võivad abikaasad kokku leppida, et pädevus on sellel liikmesriigil, mille õigus on kohaldatav või abielu sõlmimise liikmesriigil. Vastav kokkulepe peab olema kirjalik ning dateeritud ja sellel peavad olema mõlema poole allkirjad. Kokkuleppe puudumisel on pädevus kõikide abieluvararežiimi puudutavate küsimuste lahendamiseks, välja arvatud ühe abikaasa surma korral või abieluasjadega seotud vaidluste korral, üldjuhul selle liikmesriigi kohtutel:

• kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade ühine alaline elukoht või selle puudumisel;
• kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade viimane alaline elukoht, või selle puudumisel;
• kus on kostja alaline elukoht või selle puudumisel;
• mille kodanikud on mõlemad abikaasad kohtusse pöördumise ajal.

Need kohtualluvuse eeskirjad pole notaritele Prantsusmaal siduvad (välja arvatud kohtuvaidluste puhul) ning notarid võivad vabalt koostada näiteks abielulepinguid või kohaldatava õiguse valikut käsitlevaid lepinguid.

Print this topic

back to top